Luke 7

Kui Ta kõik Oma kõned oli lõpetanud kuulavale rahvale, läks Ta Kapernauma. Ja ühe sõjapealiku sulane oli haige ning suremisel; ja ta oli kallis tema meelest. Aga kui ta Jeesusest kuulis, läkitas ta juutide vanemad Tema juure ja palus Teda, et Ta tuleks ja teeks tema sulase terveks. Kui need saabusid Jeesuse juure, palusid nad Teda üliväga ning ütlesid: "Ta on seda väärt, et Sa temale seda teed; sest ta armastab meie rahvast ja tema on meile ehitanud kogudusekoja." Jeesus läks nendega. Aga kui ta enam ei olnud majast kaugel, läkitas pealik oma sõbrad Talle ütlema: "Issand, ära tee Enesele vaeva, sest mina ei ole väärt, et Sina mu katuse alla tuled. Sellepärast ei ole mina ennast arvanud väärt tulema Sinu juure, vaid ütle aga sõna, siis mu sulane paraneb. Sest minagi olen inimene, kes on pandud valitsuse alla, ja minu all on sõjamehi, ja kui ma ütlen ühele: Mine! siis ta läheb, ja teisele: Tule! siis ta tuleb, ja oma sulasele: Tee seda! siis ta teeb." Kui Jeesus seda kuulis imetles Ta teda ja pöördudes rahva poole, kes järel käis, ütles Ta: "Ma ütlen teile, ei ole ma Iisraelistki leidnud nii suurt usku!" 10 Ja kui need, kes olid läkitatud, jälle koju said, leidsid nad sulase terve olevat. 11 Järgmisel päeval läks Ta linna, mida hüütakse Nainiks, ja Temaga ühes läksid Tema jüngrid ja palju rahvast. 12 Kui Ta linna värava ligi jõudis, vaata, siis kanti välja surnut, oma ema ainust poega; ja ema oli lesk. Ja suur hulk linna rahvast oli temaga. 13 Ja kui Issand teda nägi, oli tal väga hale meel temast ja ütles talle: "Ära nuta!" 14 Ja ta astus ligi ja puudutas puusärki; aga kandjad jäid seisma. Ja Ta ütles: "Noormees, ma ütlen sulle, tõuse üles!" 15 Ja surnu tõusis istukile ja hakkas rääkima. Ja Ta andis tema ta emale. 16 Aga neid kõiki valdas hirm, ja nad andsid au Jumalale ning ütlesid: "Suur prohvet on meie seas tõusnud ja Jumal on tulnud Oma rahvast katsuma!" 17 Ja see jutt Temast levis kogu Juudamaale ja kõigisse ümberkaudseisse paikadesse. 18 Ja seda kõike kuulutasid Johannesele tema jüngrid. Ja Johannes kutsus enese juure kaks oma jüngritest 19 ja läkitas nad Issanda juure küsima: "Kas oled Sina See, Kes tuleb, või peame ootama teist?" 20 Aga kui mehed Tema juure jõudsid, ütlesid nad: "Ristija Johannes läkitas meid Sinu juure küsima: Kas oled Sina See, Kes tuleb, või peame ootama teist?" 21 Ent samal tunnil Ta tegi paljud terveks tõbedest ja valudest ja kurjest vaimudest, ja paljudele pimedaile Ta kinkis nägemise. 22 Ja Ta vastas ning ütles neile: "Minge ja kuulutage Johannesele, mida te olete näinud ja kuulnud: pimedad näevad jälle, jalutumad käivad, pidalitõbised saavad puhtaks, kurdid kuulevad, surnud äratatakse üles, vaestele kuulutatakse Evangeeliumi; 23 ja õnnis on see, kes Minust ei pahandu!" 24 Aga kui Johannese käskjalad olid ära läinud, hakkas Ta rahvale rääkima Johannesest: "Mida te olete läinud välja kõrbe vaatama? Pilliroogu, mida tuul kõigutab? 25 Või mida te olete välja läinud vaatama? Inimest, pehmete riietega riietatud? Vaata, kes käivad toredas riietuses ja endid hellitavad, need on kuninglikes kodades! 26 Või mida te olete välja läinud vaatama? Kas prohvetit? Tõesti, Ma ütlen teile, ta on veel rohkem kui prohvet! 27 Tema on see, kellest on kirjutatud: Vaata, Mina läkitan Sinu palge eele Oma Ingli, kes Sulle tee valmistab Sinu ees! 28 Mina ütlen teile, ei ole kedagi suuremat naisest sündinute seas kui Johannes, aga väikseim Jumala Riigis on suurem temast!" 29 Ja kõik rahvas, kes seda kuulis, ja tölnerid tunnistasid Jumala õigeks, lastes endid ristida Johannese ristimisega. 30 Variserid ja käsutundjad aga tegid tühjaks Jumala tahte eneste kohta ega lasknud teda endid ristida. 31 "Kellega Ma siis võrdlen selle sugupõlve inimesi ja kelle sarnased nad on? 32 Nad on laste sarnased, kes turul istuvad ja üksteisele hüüavad nõnda: Me oleme teile vilet ajanud, ja te ei ole tantsinud; me oleme teile nutulaulu laulnud, ja te ei ole nutnud! 33 Sest Ristija Johannes on tulnud, ja ta ei söönud leiba ega joonud viina; ja te ütlete: Temal on kuri vaim! 34 Inimese Poeg on tulnud, ja ta sööb ja joob, ja te ütlete: Vaata, see inimene on söödik ja viinajoodik, tölnerite ja patuste sõber! 35 Ometi mõistetakse tarkus õigeks kõigi tema laste poolt!" 36 Aga keegi variseridest palus Teda enesega leiba võtma. Ja Ta läks variseri kotta ja istus lauda. 37 Ja vaata, selles linnas oli naine, kes oli patune. Kui see teada sai, et Ta istub lauas variseri kojas, tõi ta alabasterriistatäie kallist lõhnasalvi 38 ja astus nuttes Tema taha ta jalgade juure ja hakkas Tema jalgu kastma silmaveega ja kuivatas neid oma juustega, ja suudles Tema jalgu ning võidis neid salviga. 39 Aga kui variser, kes Teda oli kutsunud, seda nägi, mõtles ta iseeneses nõnda: Kui Seesinane oleks prohvet, küll Ta siis ära tunneks, kes ja missugune see naine on, kes Teda puudutab, et ta on patune. 40 Ja Jeesus vastas ning ütles temale: "Siimon, mul on sulle midagi ütelda!" Aga tema kostis: "Õpetaja, räägi!" 41 "Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend. 42 Aga kui neil ei olnud maksta, kinkis ta mõlemaile selle. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?" 43 Siimon vastas ning ütles: "Ma arvan see, kellele ta rohkem kinkis." Tema ütles temale: "Sa otsustasid õieti!" 44 Ja pöördudes naise poole, ütles Ta Siimonale: "Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majasse, sa ei annud vett Mu jalgade tarvis, tema aga on pisaratega Mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. 45 Sa ei annud Mulle suud; tema aga ei ole sellest ajast, kui ta sisse tuli, lakanud Minu jalgadele suud andmast. 46 Sa ei võidnud Mu pead õliga, tema aga on Mu jalgu võidnud salviga. 47 Sellepärast, ütlen Ma sulle, on tema rohked patud andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele pisut andeks antakse, see armastab pisut!" 48 Ja Ta ütles naisele: "Sinu patud on sulle andeks antud!" 49 Siis need, kes Temaga lauas istusid, hakkasid iseeneses mõtlema: Kes see on, kes ka patud andeks annab? 50 Aga Tema ütles naisele: "Sinu usk on sind aidanud; mine rahuga!"
Copyright information for Est